Annika Allikmäe: Kriya hatha joogast | 1.osa

Kirjutanud Inga Raitar


Annika Allikmäe ei kujuta oma elu ilma joogata ette. Ometi tuli tal kriya hatha jooga õpetajaks saamiseks õppida India templitantsu, geneetikat ja flamenkot.

“Ei ole mõtet teisejärgulisega tegeleda, peab võtma parimast parima ja tegema seda, mida teistele teha saad,” ütleb jooga ja tantsuõpetaja Annika Allikmäe välja oma elukreedo. “Elu ületab su unistused, kui oled julge ja astud oma mugavustsoonist välja. See on mu väga reaalne kogemus.” Ebatavaliselt suur huvi India kultuuri vastu on Annikal olnud nii varajasest ajast, kui ta ennast mäletab. Painest vabastas kaheksandas klassis leitud jooga asanate (asendite) käsitsi kirjutatud vihik, mis tüdrukul õnnestus enda kätte saada. “Olin ööpäev üleval ja kirjutasin käsitsi kõik ümber, joonlauaga joonistasin skeemid juurde. Tabasin ära, et see on mulle.” Püüdes harjutusi iseseisvalt praktiseerima hakata, tekkis tüdruku ellu kaks paralleelset – jooga ja olmetasandil, mille vaheline lõhe elu edenedes üha süvenes.

Olulistest detailidest olgu märgitud, et tantsuga on Annika lapsest saati tegelenud ja lasteaias pole ta erinevalt oma õest ja vennast kunagi käinud. “Minu lapsepõlv oli suur vabadus,” meenutab Annika. “Vaatasin, teadvustasin, uurisin. Miks inimesed elavad nagu nad elavad ja kuidas nad saavad nii elada ja kuidas see neid rahuldab. Keeldusin allumast korrale ja mind saadeti lasteaiast minema. Kooli ajal tegin oma vihiku järgi hatha jooga harjutusi hommikul enne kooli minekut, kui kogu pere magas. See hoidis mind vee peal süsteemis, mida ma ei aksepteerinud.”

Keha ei võimalda olla silmakirjalik

Esmalt õnnestus Annikal minna õppima India klassikalist tantsu. “Haakusin sellesse kohe. Sealt sain kogemuse, kuidas inimkeha liikumine on loodusjõududega kooskõlas.” Mida aeg edasi, seda enam hakkas Annika tohutult lugema ja uurima tegelikkuse toimimise tagamaid. “Käisin õpetaja juurest õpetaja juurde,” meenutab ta. “Pettusin ja pettusin, sest keegi päris joogat ei õpetanud. Ülim pinnapealsus, mida meil jooga nime all pakutakse tegi nukraks. Olukord tundus väljapääsmatu. Tead, et asi on olemas, hektilised kirjeldused on, aga sul ei ole võimalust sellega otse ja reaalselt kokku puutuda.” Annika tõdeb, et raamatutest, ka parimatest neist, saad kilde, aga sa ei saa ise täit teadmist vaid katsetuse teel, ilma õpetajata. Maailmakirjandust uurides mõistis ta, et võimalus reaalset meistrit leida meie kultuuriruumist on nullilähedane.

Kõrghariduse sai hõbemedaliga keskkooli lõpetanud isepäine tüdruk Tartu Ülikoolist. “Tahtsin minna Moskva Ülikooli geneetikat õppima vaid selleks, et geneetika õppijale pakuti stipendiumi. Teine kandidaat oli kuldmedaliga poiss ja ma ei saanud Moskvasse, kus oli India tantsu õpetaja, kelle juurde õppima ma tegelikult tahtsin,” jutustab “kolmanda põlve intelligent”. “Pidasin emaga nõu. Ema ütles, et käi ülikool läbi, õpid õppima. Oskas väärtustada õppimist ja haridust.” Geneetikuna ta ometi hetkekski ennast ette ei kujutanud. Tudeerimise kõrvalt lõi pere ja sai kaks poega, kuid püsima jäi sügav vajadus joogalike teadmiste järele. Tekkis lootusetuse tunne – kahe väikse lapsega Indiasse ju joogameistrit otsima ei lähe.

India klassikaline templitants oli Annika eneseväljenduseks kuni ülikooli lõpuni. “Tants oli ainus praktiline asi, mida ma sain teha.” Siis jõudis Eestisse flamenko. “Flamenko on tule elemendi tants, mida nähes sain aru, et see on kogemuslikult lähedal energiale, mida olin India tantsus kogenud,” kirjeldab Annika esimest valgusekiirt. “Jõud ja graatsia, metsik, piirangutest ja silmakirjalikkusest vaba ilu, vabadus kõigest, mis mind kõige enam meie süsteemikeskses maailmas häiris. Tants on jõuline eneseväljenduse vorm. Tantsus oled vaba. Keha ei võimalda olla silmakirjalik.” Eestis polnud flamenkot tol hetkel kuskil õppida, nii tegi Annika elu teise suure meeletuse või kannapöörde. Mõistnud, et teisejärgulise juurde ei ole mõtet minna tippkunsti õppima, läks ta Amor de Dios (tlk. jumala arm) nimelisse tantsukooli Madriidis.

Jäta kommentaar